Stig Rästa "Minu Kennedy"

Olen nüüd küll vist viimane inimene, loomulikult kerge liialdusega, kes Stig Rästa elulooraamatut loeb. Paljude poolt kiidetud teos, mis räägib autori Lasnamäe elust, alkoholi ja narkootikumide tarvitamisest ning paanikahoogudest ja depressioonist.

Ütlen kohe alguses ära, et olen kergelt pettunud. Ilmselt mängib selles suurt rolli eelnenud kõva reklaam. Oma haigustest kirjutab ta minimaalselt. Ka ei üllatanud ega šokeerinud mind eriti mälestused Lasnamäest, kuhu juurde kuulusid ka erinevad meelemürgid. Küll aga meeldis mulle kirjutamisstiil – lihtne, arusaadav ja üsna robustne.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ma ei kahetse, et oma aega selle lugemisele kulutasin, aga teist korda käsi enam "Minu Kennedy" järele ei haaraks.

Mis mõttes sa unustasid süüa?

Jah, on inimesi, kes unustavad süüa. On ka neid, kes ei suuda uskuda, kuidas on võimalik unustada sellist asja. See on nagu hingamine ja hingamist sa ju ei unusta.

Järjekordselt on kätte jõudnud periood, kus kell viis õhtul avastan, et ma pole söönud korralikku hommikusööki, rääkimata siis lõunast. Ma lihtsalt unustan süüa! Ja see hetk, kui mulle meenub, et "Hei, sa pole veel söönud", siis sööksin terve külmkapi tühjaks. Kerge liialdus, aga siis ajan endale näost sisse igasugust jama ja ohtralt. Näiteks eile sõin korraga 200 grammise paki rosinaid piimašokolaadis.

Eile kirjutasin endale märkmikusse, et ma sööks hommikul, lõunal ja õhtul, et vältida sedalaadi unustamist. Igatahes hommiksöögiks keetsin endale putru ning praegu seda postitust kirjutades söön lõunat. Ehk mulle nüüd jääb meelde, et sööma peab ka!

"Klassikokkutulek" ehk allapoole vööd huumor

"Klassikokkutulek" on kinodes jooksnud juba üle kuu aja, kuid meediakära ei taha endiselt vaibuda. Sellest paljude arvates labasest komöödiast on aga saanud taasiseseivunud Eesti vaadatuim kodumaine film.

Kinno läksin eelarvamusega, et tegemist on järjekordse eesti komöödiaga, kus naerda saab heal juhul paar korda kogu filmi jooksul. Endalegi üllatuseks oli neid kordi küllaltki palju, kus lagistasin naerda nii, et kõht kõveras. Võite mind pidada labaseks, kuid aeg-ajalt on tore vaadata midagi sellist, mis ei nõua liigset juurdlemist, vaid on piisavalt tobe ja idiootne. 

Nagu ütles Toomas Mardile: "Mis sa mossitad, diskositikas?", siis kõigile neile, kes tunnevad piinlikkust antud kinotüki üle, võiksid mõelda sellele, et iga Eestis tehtud film on omamoodi suursündmuseks meie kinomaastikul. 

Konarlik algus

Kell läheneb neljale, päike piilub pilve tagant. Täna on esimene päev sel aastal, kui tunnen, et kevad pole enam mägede taga. Lõpuks!

Tegelikkuses ei tahtnud ma kirjutada ilmast ega saabuvast kevadest vaid sellest, et olen otsustanud uuesti blogi pidama hakata, lootes seekord, et see ei piirdu mõne postitusega nagu eelnevatel kordadel.